IME OOTAB, ET TE LASETE TAL JUHTUDA!
See, mida täna tunnetame, on minevikuga hüvastijätu valu; möödanik võis olla isegi halb, kuid ikkagi lähedane, harjumuspärane!!
Jaanuar, 2009
Kui sünnib laps, on emal valus, lapsel valus … Mõlemad tunnevad valu, jättes maha mineviku. Sünnitusvalu kannatades ütleb naine alati endale: “Kõik, enam ma kunagi ei sünnita!” Kuid aja möödudes ta unustab need valud, sünnitab teise, kolmanda … lapse.
Meie teiega tunnetame praegu uue maailma sündi, kus luuakse uusi, vastastikuste suhete struktuure, mis rajanevad Armastusel, tõelisel Armastusel!
See, mida me täna tunnetame, ei ole piinad ega kannatused, see on minevikuga hüvastijätu valu. See möödanik võis olla isegi halb, kuid ikkagi lähedane, harjumuspärane!!
Inimesele meeldib endale kõike selgitada. See on normaalne. Minagi luban endale veidi selgitusi.
Inimesel on instinkt, intuitsioon ja intellekt. Seekord ma peatun ainult instinktil. See on loomupärane, inimese lahutamatu omadus. Instinkt aitab emal unustada füüsilised sünnitusvalud, päästab inimese ekstreemolukordades, see on ellujäämise instinkt. Psühholoogilises mõttes ilmneb instinkt inimese harjumustes kohaneda mis tahes kohas, kus ta on otsustanud elama asuda. Kuid inimesel on väga raske loobuda harjumuspärasest, seetõttu tekitab püüd püsivuse poole uuenduste ja muutuste ajal valu, mis on võrreldav sünnitusvaluga.
Kallid lugejad, lubage pöörata teie tähelepanu rõhuasetustele. Inimene on ühtne ja terviklik olend. Temas ei ole vastandusi ega vasturääkivusi. Vastandused ja vasturääkivused on psühholoogilised pealisehitused, mis tekivad eluea jooksul. Armastusest sündinud inimene saab ühiskonnalt vanemate, lasteaia, kooli, töösuhete ja riigi näol (ühiskondlike institutsioonide loetelu võib jätkata) tavapärasuste ja sõltuvuste soomusrüü. Need raskendavadki uuenduste ja muutuste protsessi.
Vaadelgem ellujäämise instinkti terviklikkuse seisukohalt. See on suurepärane omadus – inimene rajab oma Paradiisi alati sinna, kus ta elab. Kuid inimene areneb, liigub edasi, tal tekivad uued unistused ja eesmärgid. Kuid harjumuspärane Paradiis maja, auto, kalli kodutehnika jne näol karjub talle: “Sa oled nii palju aastaid kulutanud minu ehitamisele ja kordaseadmisele, sul on pangalaen tagasi maksmata, aga sa räägid uutest unistustest? Sa oled hullumeelne! Sa oled naiivne!”
Ma ei kutsu teid üles millestki loobuma. Muudame lihtsalt rõhuasetused – elutingimuste muutumatuse ja kindlustatuse aktsendid ning arenemise ja muutumise aktsendid.
Instinkt ütleb, et on vaja tagada endale eluase, toit ja rõivad. Unistused lisavad – rohkem tähelepanu meie loovaks täideviimiseks. Ja vanad majandusstruktuurid, mis rajanevad põhimõttel “organisatsioon – organisatsioon”, kus inimene oli süsteemi ori, lagunevad. Uued majandusstruktuurid, mis rajanevad põhimõttel “inimene – inimene”, kus organisatsioonid aitavad realiseerida inimese vajadusi ja unistusi, aga alles sünnivad. Valudega. Kuid arved on vaja tasuda ja laenud tagastada juba täna…
Kuidas elada? “Aitab arutlustest ja filosofeerimisest, andke meile tööd ja raha, et arveid tasuda,” hüüab ellujäämise instinkt.
Raha … ümberringi raha, mille puudus ei lase magada …
Aga raha on ju ainult vahetuskaup … Oli aeg, kui seda ei olnud, aga inimesed elasid, ehitasid eluasemeid, vahetasid oma kaupa toidu ja riiete vastu…
Mida on siis inimesele vaja? Raha? Või vajame ühiskonda, kus meil on tasustatav töö, et elada võlgadeta ning tagada endale ja perele eluase, toit ja riided, samuti tegeleda eneseharimisega.
Aga täna, kui mind koos perega võidakse tasumata laenu pärast tänavale ajada?
Kallid lugejad, õnneks või õnnetuseks olen ma ise selle mõne aasta eest üle elanud. Elasime majas, mis tagastati omanikule. Meile ei makstud mingit hüvitist, meile lihtsalt teatati, milliseks tähtajaks peame korteri vabastama. Meie viieliikmelisest perekonnast käisin mina ainsana tööl, minu ema ja mees olid invaliidid, seega minu ülalpidamisel, lapsed olid veel alaealised. Seepärast mõistan ma väga hästi nende inimeste meeleheidet, kes on sattunud sarnasesse olukorda.
Tookord, palju aastaid tagasi, ütlesin ma endale: “Tähendab, see eluperiood on lõppenud ja ma pean otsima, kuidas kujunenud oludes ehitada uut elu. Käed mul on, elukutse samuti.”
Ja lahendus tuli. Vaatamata lisakuludele, palkasin advokaadi, et korterist väljatõstmisega venitada. Niiviisi võidetud aega kasutasin kujunenud olukorrast väljapääsu leidmiseks, et mitte jääda oma perega tänavale. Ma ei lubanud haledusel oma südant muserdada. Ma tegutsesin.
Nüüd elame oma korteris. Me töötame. Mõnikord toitume tagasihoidlikult, mõnikord lubame endale luksust. Me oleme aineliselt kindlustatud.
Siinjuures rõhutan veel kord aktsente. Olla aineliselt kindlustatud, tähendab olla kindlustatud eluaseme, toidu ja kõige sellega, mis just teile on eluliselt vajalik.
Ma olen tänanud oma instinkti, ellujäämise instinkti, mis ei lubanud mul kaotatud aineliste hüvede pärast pisaraid valada ja aitas mul ehitada uut maailma sinna, kuhu kolis meie pere. Ja ma mõtlesin veel: kuhu elu mind ka ei viiks, ei võta ma kaasa endise eluaseme seinu. Ma võtan enda – oma käed, oma pea, oma oskused ja anded ning kindlustan enda ja oma pere kõige vajalikuga.
“Aga kuidas jääb rahvatarkusega, mis räägib maja ehitamisest, puu istutamisest ja lapse sünnitamisest?” küsite teie.
Rahvatarkus on tõde. Aga kes on teile öelnud, et maja ehitamine ja puu istutamine tähendab nende täielikku valdamist kuni surmani? Rahvatarkus just räägibki Looduse poolt meile antud suurepärasest omadusest – ellujäämise instinktist: igas kohas, kuhu elu ja unistus inimese viivad, ehitab ta MAJA!!!
Aga kuidas ikkagi elada?
Tehke panus lõpetamisele. Kujutage ette, et kõik teie võlgade ja laenudega seotu on lõppenud ning teil on alanud uus elu.
Kuhu püüdlevad teie mõtted? Mida te näete? Milliseid uusi horisonte? Milliseid uusi variante? Millist uut elukutset ja uut töökohta?
Ärge muutuge harjumuse orjaks: “Ma seda ei oska, ma ei ole seda kunagi teinud, ma olen harjunud …”
Mida saab muuta, seda muutke! Mida ei saa muuta, see jätke vääramatuks kuni täieliku lõpuleviimiseni nig see jäägu teie ellu. Avage uksed uuele.
Ime juba ootab teid, et lubaksite tal teoks saada!
Viktoria Vader
praktik-psühholoog
|
